Söön oma sõnu … ja tomateid

Räägin siis selle sõnade söömise osa kohe alustuseks hinge pealt ära. Nimelt pean tunnistama, et tegin viimati oma "Bosque Blue Bumblebee" tomatile liiga, tituleerides ta ilusaks, kuid täiesti maitsetuks tomatiks. Tunnistan viga. Jah, ta ei ole just traditsioonilise tomati maitsega, kuid näiteks salatis teiste tomatite seas annab ta ülimõnusa tsitruselise nüansi ja mis veelgi parem... Continue Reading →

On päevaliiliate ja liblikate aeg …

... kamaluga siilinoorukeid ja kuldnokakampasid lisaks. Mõnus on! Sirtsud siristavad, ööd muutuvad hämaramaks, taevast sajab tähti ning algab söögisaagi vaatus number kaks. Kuldnokanoorukeid on see aasta tõesti meeletult, nii suuri parvesid polegi varem meie kandis ringi tuiskamas näinud. Mõni päev on õuel üsna Hitchcock, eks vaadake ise (ja vabandust, video on tehtud läbi akna ja... Continue Reading →

Kord õhkan, kord ohkan

Kui eelmises postituses õhkasin imelise päikesepaiste ja lõhnava lopsakuse üle, siis viimased nädalad on mind vallanud raskekujuline ilmamasendus. Sellest ka pikem blogimispaus. Algas ju jaaniajal kõik tegelikult erakordselt kenasti – päike siras helesinises taevas, pojengid õitsesid ja lõhnasid hullutavalt ning ristik murus lokkas ja meelitas mesilasi. Lupiinid olid erakordselt uhked, naistenõges pojengide vahel mõnusalt sumisev... Continue Reading →

Ristikumuru ja hullutavalt lõhnavad sumedad suveõhtud

Jah, ma tean, et ametlikult on kalendri järgi veel kevad, kuid väljas on sellest hoolimata tõeline suvi. Muru on ristikukirjaline ja sumiseb mesilindudest ning õhtud on soojad ja lõhnadest pungil. Päeva lõpul ei raatsi tuppa minnagi - lõhnav kuslapuu, sirelid ja näärlehine kibuvits lõhnavad nii, et võtab hingetuks. Minu suureks rõõmuks tundub mesilasi see aasta... Continue Reading →

Suur kiire möödas ja tumedad toonid võtavad võimust

Kohe alustuseks on hea tõdeda, et esimene kevadine suurte aiatööde uputus hakkab nüüd ehk ühele poole saama. Viimased nädalad on möödunud "kes kaevab, see kaua elab" tähe all. Kompost sõelutud, suvelilled ja viimased köögiviljataimed paika istutatud ning harvendamised, ümberistutamised ja väljakaevamised tehtud. Selle tulemusena palistab majaesist uut kodu otsivate taimede lasteaed, kuid õnneks on sealt... Continue Reading →

Söödava poole kaldu jutud ja mõni põlluvaheklõps

Seekordse jutuga tulen tegelikult eelmise jutu juurde tagasi. Nimelt sai siis mainitud, et tegin väikese tiiru ja pildistasin Türil kirsse. Kui nüüd kõik päris ausalt ära rääkida, siis ega ma päris niisama ka ringi ei sõitnud – nagu kogenumad rohenäpud ilmselt juba kahtlustama hakkasid, olid sõidu algajendiks ikka ja jälle taimed. Lootusetu, ma tean! Aga... Continue Reading →

Pisut tomatitargutusi, lille- ja linnujuttu

Meil siin vahel ikka juhtub. On hommik, vaatan aknast välja, hekk on kuidagi imelik. Miski justkui turritaks. Mingid konksud. Esimene mõte – ei tea, mida see naaber nüüd sinna sättinud on, kolistab juba paar päeva seal heki taga. Aga oot, ei, need ju liiguvad. Kae imet, mu heki otsas troonib pardipaar! Tükk aega toimetasid seal... Continue Reading →

Sidina- ja suminahooaeg

Kevad on taas hoo sisse saanud. Viimase aja päikeselised ja soojad ilmad rõõmustavad nii mind kui aiaelanikke. Peenardel sumiseb, puude otsas siriseb ning esimesed kinnisvaratehingud on lukku löödud. Sinitihane on oma tavapärases pesakastis maja seinal, rasvatihane katuseserva all ja varblane teisel pool maja katuseräästas. Punarind, nagu ikka, on sättinud end kuskile tihedasse põõsapuhmasse ja mamma-papa... Continue Reading →

Blog at WordPress.com.

Up ↑