Kisub aina kevadisemaks

Vaatasin siin oma viimase postituse tegemist vajavate tööde nimekirja ja olen tegelikult päris tubli olnud. Ainult heki pügamiseni pole jõudnud, muidu on rohkemgi tehtud, kui plaan ütles. Kasvuhoonesse esimese rohelise külvamisega jäin küll veidi tukkuma – ilm nii talvine olnud, et ei inspireeri üldse, kuid nüüd sai ka see tehtud. Nüüd, kui maapind on sulanud,... Continue Reading →

Aiahoolik muutub rahutuks

Käes on aeg, mil aiahoolikute rohenäpud iga päevaga aina tugevamalt kihelema hakkavad. Esimesed seemned on mullas, esimesed õied täies ilus ja selle hooaja esimesed aiatöödki tehtud. Aiatöödest alustasin aga sel aastal mitte just kõige mõnusama tegevusega - mu mustsõstraid kiusab pahklest ja nõnda tegelesin kahjustatud pungade eemaldamisega ning päris palju oksi võtsin maani maha. Eks... Continue Reading →

Söön oma sõnu … ja tomateid

Räägin siis selle sõnade söömise osa kohe alustuseks hinge pealt ära. Nimelt pean tunnistama, et tegin viimati oma "Bosque Blue Bumblebee" tomatile liiga, tituleerides ta ilusaks, kuid täiesti maitsetuks tomatiks. Tunnistan viga. Jah, ta ei ole just traditsioonilise tomati maitsega, kuid näiteks salatis teiste tomatite seas annab ta ülimõnusa tsitruselise nüansi ja mis veelgi parem... Continue Reading →

On päevaliiliate ja liblikate aeg …

... kamaluga siilinoorukeid ja kuldnokakampasid lisaks. Mõnus on! Sirtsud siristavad, ööd muutuvad hämaramaks, taevast sajab tähti ning algab söögisaagi vaatus number kaks. Kuldnokanoorukeid on see aasta tõesti meeletult, nii suuri parvesid polegi varem meie kandis ringi tuiskamas näinud. Mõni päev on õuel üsna Hitchcock, eks vaadake ise (ja vabandust, video on tehtud läbi akna ja... Continue Reading →

Kord õhkan, kord ohkan

Kui eelmises postituses õhkasin imelise päikesepaiste ja lõhnava lopsakuse üle, siis viimased nädalad on mind vallanud raskekujuline ilmamasendus. Sellest ka pikem blogimispaus. Algas ju jaaniajal kõik tegelikult erakordselt kenasti – päike siras helesinises taevas, pojengid õitsesid ja lõhnasid hullutavalt ning ristik murus lokkas ja meelitas mesilasi. Lupiinid olid erakordselt uhked, naistenõges pojengide vahel mõnusalt sumisev... Continue Reading →

Ristikumuru ja hullutavalt lõhnavad sumedad suveõhtud

Jah, ma tean, et ametlikult on kalendri järgi veel kevad, kuid väljas on sellest hoolimata tõeline suvi. Muru on ristikukirjaline ja sumiseb mesilindudest ning õhtud on soojad ja lõhnadest pungil. Päeva lõpul ei raatsi tuppa minnagi - lõhnav kuslapuu, sirelid ja näärlehine kibuvits lõhnavad nii, et võtab hingetuks. Minu suureks rõõmuks tundub mesilasi see aasta... Continue Reading →

Suur kiire möödas ja tumedad toonid võtavad võimust

Kohe alustuseks on hea tõdeda, et esimene kevadine suurte aiatööde uputus hakkab nüüd ehk ühele poole saama. Viimased nädalad on möödunud "kes kaevab, see kaua elab" tähe all. Kompost sõelutud, suvelilled ja viimased köögiviljataimed paika istutatud ning harvendamised, ümberistutamised ja väljakaevamised tehtud. Selle tulemusena palistab majaesist uut kodu otsivate taimede lasteaed, kuid õnneks on sealt... Continue Reading →

Söödava poole kaldu jutud ja mõni põlluvaheklõps

Seekordse jutuga tulen tegelikult eelmise jutu juurde tagasi. Nimelt sai siis mainitud, et tegin väikese tiiru ja pildistasin Türil kirsse. Kui nüüd kõik päris ausalt ära rääkida, siis ega ma päris niisama ka ringi ei sõitnud – nagu kogenumad rohenäpud ilmselt juba kahtlustama hakkasid, olid sõidu algajendiks ikka ja jälle taimed. Lootusetu, ma tean! Aga... Continue Reading →

Blog at WordPress.com.

Up ↑