Kui virgal rohenäpul villand saab

Eelmine nädal läksin aias möllamisega pisut liiale – kõik peenraääred (ja mõtlen tõesti KÕIK) said sirgeks, iga viimane kui naat välja kitkutud, mitmeaastane okstevaru põletatud ja/või jäätmejaama viidud ning vaarikate ja sõstrapõõsaste alune viimseni puhtaks rohitud. Ja kõblatud ja kobestatud ja rohitud ja lilli seotud ja kuuriesine istumisnurk korda tehtud ning kuhi jalus olnud euroaluseid eest ära tassitud jne, jne, jne. Ja siis sai kõrini. Ärkasin järgmisel hommikul ja tundsin hoolimata taevas siravast päikesest (mille peale ma reeglina ikka õue toimetama torman), et kõik, täna ei taha ma oma aeda silmaotsastki näha. Isegi hommikusööki ei mallanud süüa, helistasin oma alati toredast ekslemiskaaslasest emale ning otsustasime päevakeseks kodukandist pageda. Niipalju järeleandmisi siiski tegin, et enne autosse istumist lipsasin korra kiirelt aeda ja paotasin kasvuhoone ukse. Rohkem mitte. Ise ka ei usu, et suutsin.

Kuna mingi siht peab alati silme ees olema, siis võtsime suuna Koerule, kus pidi olema suvelaat, kus pakutavat taimi (ee… jah, ma tean!!!) ja käsitööd ja vanakraami. Kohapeal selgus muidugi, et pigem oli seal Hiina kaltsukaupa ja siis veel Hiina kaltsukaupa ja vaid ühel müüjal mõned niruvõitu taimed (huhh… vedas!), aga mis ikka, eesmärk polnudki ju ostlema minna, vaid lihtsa oma aia eest pageda. Ja tegelikult oli üks päris tore puutöömees ka, kelle juurest üks kena ruuduline lõikelaud ja võinuga kaasa tulid. Tegime tiiru Aruküla mõisa ümber ja siis tuli emal idee, et kuna me juba sealkandis oleme, siis võiks Norra-Oostriku allikate juurest läbi põigata. Nad olid kunagi isaga käinud ja olevat päris vahva olnud. Mõeldud tehtud, kuigi pärast mõningaid kilomeetreid sõitu hiljuti rusikasuuruste kividega pinnatud kruusateel tekkis meis kerge kahtlus, et võib-olla polnudki see nii hea idee. Kuid hiljem selgus, et oli siiski.

Allikad olid vahvad ja kuigi kartsime, et suvisel ajal ehk vett liiga vähe, polnud see teps mitte nii. Kristallselge vesi, veepinna all silmnähtavalt mulisevad allikakohad ning täielik vaikus. Metsik, korrastamata loodus, ei ühtegi peenart ega suvelille 🙂 Ideaalne.

Neid allikakohti on seal riburadapidi – põikasime kord ühe, kord teise juurde, kuid parima elamuse saime puhta kogemata. Viimase allika juures suvaliselt edasi uidates ja “peateelt” välja sattudes eksisime täielikku muinasjutumaailma. Või vähemalt sellisena see tundus. Õhk teekohal oli tuubil täis erinevaid kiile  – sõna otseses mõttes kiilidest paks ning teepinnal uitas ja hõljus mitmekümnete kaupa imekauneid suuri liblikaid. Kodus guugeldasin, need kaunitarid on haavalumikud, kes maapinnalt mineraalaineid hangivad. Uskumatult kaunid ja suured liblikad, kelle tiibade värviküllus üllatab mõlemal poolel!

liblik3

liblik1

Ja kirsiks tordil rabistas järgmise sammu peale maapinnalt lähedalasuvale oksale uhke kulliline, kes poseeris meile kui tõeline tipptasemel supermodell – jah, palun liigu natuke ülespoole, aitäh… ja nüüd keera pead pisut paremale, just nii, väga hea… hoia poosi… Nii lähedalt ei ole ma varem mõnd kullilist silmitsenudki. Tänu Eesti Ornitoloogiaühingu Facebooki grupile sai kaunis suleline hiljem kärmelt identifitseeritud: meile oli modelliks  herilaseviu.

herilaseviu1

herilaseviu2.jpg

Nii et kõigile aiahoolikutele, kes aegaajalt kultuursest ja hooldatud aiast metsikumasse loodusesse pageda soovivad, võin lahkelt soovitada Endla looduskaitseala ja Norra-Oostriku allikaid. Allikatest ei pane meelega siia pilti, las jäävad teile endile avastada!

Õnneks aed minu hetkelist pagemist pahaks ei pannud ning vuhistas kenasti edasi kasvada ja õitseda. Kukekannused on esimesed õied lahti löönud, viimane võhumõõk lehvitab oma lillavahuseid õisi, faasseni naistenõgesed ja liivatee meelitavad mesilasi, keskpäevalilled pilgutavad päikese poole silmi ning isegi tomatid kasvuhoones on hakanud värvi võtma.

pinkparfait.jpg
Siberi võhumõõk “Pink Parfait”
keskpäevalilled.jpg
Keskpäevalilled
faasseni naistenõges.jpg
Faasseni naistenõges “Summer Magic”

tomatid

Kastides lokkab salat (mida ma iga aasta liiga palju istutan – kes küll jõuab kõik selle nahka pista!) ja pungitavad viimased redised ning peenralt saab endiselt punapõskseid maasikaid.

salat

Roosid on osad juba alustanud ning järgmised kohe-kohe täie hooga peale tulemas – ootan huviga oma roniroosi etteastet, kellel pole kunagi varem nii hulgaliselt õienupse peal olnud.

roniroos.jpg

ja veel

Nüüd aga võtan ühe mõnusa suure kruusitäie kohvi ja lähen eelmisel aastal valmis meisterdatud istumisnurgakesse raamatut lugema. Üllataval kombel on ilm täna selleks ideaalne!

DSCN7596

 

 

 

Save

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.

Up ↑

%d bloggers like this: