Tillukesed tiivulised tuhistajad ja mõtted uues hooajas

Sajab, sajab, sajab. Vahepeal jõuad 10 minutit muru niita ja siis sajab, sajab, sajab. Korraks näitab lohutuseks vikerkaart. Ja siis … sajab, sajab, sajab.

viker

Mina ei tea, kuidas teiste aedadega lood on, aga minu aias pole nii tõsist kalossi-ilma varem olnudki: iga samm lirtsub, maasikapeenra asemel on maasikatiik ja muru niites lahmab vett kahte lehte (olgu, olgu – see viimane on kirjanduslik liialdus – vette ma oma niidukit siiski ei sundinud, kuigi see tähendab seda, et pool aeda on endiselt niitmata).

poolik muruniitmine

Kuidagi nukker. Ja kuidagi ootamatu. Aga egas midagi, tuleb olla valmis olla igat ilusat hetke õue püüdma jooksma, muidu oledki ilma. Ja tegelikult, nagu ikka, nii leidub ka praeguses vihmamärjas aias nii oodatud kui ootamatut silmarõõmu.

Kui viimatise päikeselaigu ajal õue tuiskasin, lummasid mind hiid-iisopile toimetama asunud imetoredad ja justkui haldjariigist välja astunud askeldajad. Terve iisop oli usinaid tuhistajaid täis. Jälgisin neid päis pikalt, nende toimetamises on midagi üsna hüpnotiseerivat. Kuna ma väga suur liblikateadlane ei ole, siis küsisin oma haldjarahva tuvastamiseks nõu targematelt peadelt Facebooki Eestimaa Liblikate grupis (see on selle “näoraamatu” positiivne pool: seal leidub päris palju toredaid ja asjalikke gruppe, kust tarvidusel tarkusi nõutada saab). Ja kohe oligi vastus käes – need toredad tegelased on lina-tähtöölased.

Ja kui juba liblikavideoks läks, olgu siis üks värviline admirali tiivalehvitus ka.

Tasapisi kisuvad mõtted aga juba järgmise aasta ettevalmistustele. Kohe-kohe saab lillesibulad (tagasi) maha istutada, hetkel on tänavuse aasta nihkes ilma arvestades pisut veel vara ja noh, päris lompi ei tahaks neid ka justkui pista, nii et jääb järgmisesse või ülejärgmisesse nädalasse. Pigem järgmisesse, sest vähemalt hetkel lubab ilmateade ülejärgmiseks juba päris jahedat. Aga plaane saab sellegi poolest teha, ja noh, tegusid ikka ka. Sest oleks ju puha patuasi, kui mõnda uut sibulat kuhugi ei sokutaks. Püüan siiski tagasihoidlikuks jääda ning suuremasse ostlemisse mitte langeda. Küll aga jõudis end kaubandusest juba kaasa haakida üks kaunis tulbisort “Grand Perfection”, mis lausa nõudis, et ta kahe väiksema õunapuu alla pojengidele seltsiks istutataks ning värava kõrvale peenrasse helesinistele hüatsintidele lisaks kahvatukollane “City of Haarlem”. Ja (esimene) peotäis seemneid jõudis ka Seemnemaailmast kohale.

seemnsib2

Sibullillede ja suvelilledega on asi lihtne, püsikutega aga juba keerulisem. Kui ma just jälle murusse mõnd uut peenart ei kaeva, siis hakkab ruumiga üsna kitsaks minema. Aga kangesti tahaks (vähemalt) kaks toredat õitsejat aeda juurde tuua. Esimene neist taaskord tõeline liblikamagnet: vesikanep. Ilus ja uhke taim, mis võib pea kahe meetri kõrguseks kasvada. Hetkel veel kaalun, kas verev vesikanep või laiguline vesikanep, kumb võiks paremini sobida (ja kuhu).

vesikanep
Verev vesikanep ja laiguline vesikanep “Red Dwarf” . Fotod: SA Järvselja Õppe- ja Katsemetskond

Teiseks tahab aeda tulla tonditupik. Jah, just selline nimi ongi 🙂 Juba nimi kõlab vahvalt ja taim ise on imekena. Seda nii roosade õite ja valgekirjude lehtedega variegata kui ka valgete õitega tupik. Ja küsimus jälle sama – kumba võtta, kuhu istutada. Keeruline. Aga karta on, et küll ma välja mõtlen.

tonditupik
Virgiinia tonditupik “Variegata” ja valgeõieline virgiinia tonditupik “Schneekrone”. Fotod: SA Järvselja Õppe- ja Katsemetskond

Ja ega alati ei pea ainult õites seda ilu otsima. Olen tegelikult täiesti ebaõiglaselt tähelepanuta jätnud veel ühe oma suur lemmiku – mägisibula. Temaga on üks hingelähedane lugu ka seotud – nimelt on ta esimene taim, mille ma oma aeda tõin ja seda teps mitte kaubandusest, vaid Itaaliast mäe otsast ühe armsa ja nüüd juba kahjuks manalateele kadunud inimese maakodust. Mägisibulad olid tema suured lemmikud. Kartsin küll, et ehk ei taha see mägisibul nii teistsugusesse kohta kolida, kuid tundub, et tal polnud selle vastu midagi – aina paljuneb, nii et paarist toodud sibulast on kaks päris suurt pesakonda saanud.

mägisibul.jpg

Tore on see, et aed endiselt kõikvõimalikku suhupistmist pakub. Kasvuhoone annab jätkuvalt tomateid, õunu on liigagi palju, porgandeid ja ube ei jõua ka kuidagi ära tarbida, kuid kõige suuremat rõõmu pakuvad marjad. Mõned vaarikad on teisele ringile läinud, punased sõstrad on ülimõnusalt üleküpsed ja mahlased ning kuigi pampel püüab saaki elupuu okste vahele ära peita, leian mina, ahne ja ablas nagu ma olen, ta mahlased-hapukad mustad mammud siiski alati üles.

suhupistmised.jpg

Värve ja õisi jagub tegelikult endiselt päris palju, kui ainult ilm nende imetlemiseks asu annab. Ja seniks kuni päike taas välja tuleb, saab end lohutada päevalille kollase õierattaga.

KIREV.jpg

 

2 kommentaari “Tillukesed tiivulised tuhistajad ja mõtted uues hooajas

Add yours

  1. Nii tore, et ma selle blogi avastasin 🙂 “Grand Perfection” on minu SUUR lemmik. Kirjude lehtetega tonditupik läks mul talvega välja, oli muidu täitsa tore tegelane, aga ilmselt meie niiske talv ei meeldinud talle 😦 Ja vesikanepi peale ma ka alles mõtlen…

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.

Up ↑

%d bloggers like this: