Kui eelmises postituses õhkasin imelise päikesepaiste ja lõhnava lopsakuse üle, siis viimased nädalad on mind vallanud raskekujuline ilmamasendus. Sellest ka pikem blogimispaus. Algas ju jaaniajal kõik tegelikult erakordselt kenasti – päike siras helesinises taevas, pojengid õitsesid ja lõhnasid hullutavalt ning ristik murus lokkas ja meelitas mesilasi. Lupiinid olid erakordselt uhked, naistenõges pojengide vahel mõnusalt sumisev... Continue Reading →
Ristikumuru ja hullutavalt lõhnavad sumedad suveõhtud
Jah, ma tean, et ametlikult on kalendri järgi veel kevad, kuid väljas on sellest hoolimata tõeline suvi. Muru on ristikukirjaline ja sumiseb mesilindudest ning õhtud on soojad ja lõhnadest pungil. Päeva lõpul ei raatsi tuppa minnagi - lõhnav kuslapuu, sirelid ja näärlehine kibuvits lõhnavad nii, et võtab hingetuks. Minu suureks rõõmuks tundub mesilasi see aasta... Continue Reading →
Suur kiire möödas ja tumedad toonid võtavad võimust
Kohe alustuseks on hea tõdeda, et esimene kevadine suurte aiatööde uputus hakkab nüüd ehk ühele poole saama. Viimased nädalad on möödunud "kes kaevab, see kaua elab" tähe all. Kompost sõelutud, suvelilled ja viimased köögiviljataimed paika istutatud ning harvendamised, ümberistutamised ja väljakaevamised tehtud. Selle tulemusena palistab majaesist uut kodu otsivate taimede lasteaed, kuid õnneks on sealt... Continue Reading →
Söödava poole kaldu jutud ja mõni põlluvaheklõps
Seekordse jutuga tulen tegelikult eelmise jutu juurde tagasi. Nimelt sai siis mainitud, et tegin väikese tiiru ja pildistasin Türil kirsse. Kui nüüd kõik päris ausalt ära rääkida, siis ega ma päris niisama ka ringi ei sõitnud – nagu kogenumad rohenäpud ilmselt juba kahtlustama hakkasid, olid sõidu algajendiks ikka ja jälle taimed. Lootusetu, ma tean! Aga... Continue Reading →
Pisut tomatitargutusi, lille- ja linnujuttu
Meil siin vahel ikka juhtub. On hommik, vaatan aknast välja, hekk on kuidagi imelik. Miski justkui turritaks. Mingid konksud. Esimene mõte – ei tea, mida see naaber nüüd sinna sättinud on, kolistab juba paar päeva seal heki taga. Aga oot, ei, need ju liiguvad. Kae imet, mu heki otsas troonib pardipaar! Tükk aega toimetasid seal... Continue Reading →
Sidina- ja suminahooaeg
Kevad on taas hoo sisse saanud. Viimase aja päikeselised ja soojad ilmad rõõmustavad nii mind kui aiaelanikke. Peenardel sumiseb, puude otsas siriseb ning esimesed kinnisvaratehingud on lukku löödud. Sinitihane on oma tavapärases pesakastis maja seinal, rasvatihane katuseserva all ja varblane teisel pool maja katuseräästas. Punarind, nagu ikka, on sättinud end kuskile tihedasse põõsapuhmasse ja mamma-papa... Continue Reading →
Munad, redised ja mõned kevadkõpitsused
Uskumatu, et juba ongi aprill poole peal. Ja ma ei tea, kas mulle ainult tundub nii, aga paistab, et loodus on algsele kihutamisele pisut pidurit tõmmanud ja aed hakkab vaikselt tavagraafikusse tagasi loksuma. Peenardel pole viimase paari nädalaga just palju juhtunud, kui välja arvata see, et hüatsindid on end püsti pingutanud ja hakkavad õisi avama... Continue Reading →
Kummaline hooaja algus
Märge aasta esimesest päevast: „See aasta sai aiatöödega alustatud õige vara – kohe 1. jaanuaril. Mis ikka teha, kui väljas on Eesti keskmine sügisilm ning peenardel õilmitsevad lumeroos ja kivikilbik. Rohisin pisut, lõikasin närbunud varsi, mida hooaja lõpus ei jõudnud, ning puistasin siia-sinna puutuhka.“ Mõtlesin tookord endamisi, et on ikka kummaline aasta algus. Siis ma... Continue Reading →
Sügise viimased suuremad tööd ja hooajal otsad kokku
Hoolimata sellest, et väljas muudkui sajab ja et vaarikate ja sõstarde all laiub järv ja õue minnes tuleb nüüd juba tõsisemad vammused selga tõmmata, mulle ikkagi meeldib sügis! Eriti sel aastal, kui kõik on nii erakordselt värviline. Ma teist nii värvikirevat sügist vist ei mäletagi – autoga ringi sõites või külavahel jalutades aina imetle! Ka... Continue Reading →