Olgu, alustame siis sellest ausast ülestunnistusest 🙂 Mul on aias jälle rohkem taimi kui nädal tagasi. Sattusin siin ükspäev pisut hoogu - puht kogemata, üldse pole minu süü, ausõna! Läksin lihtsalt kukesabasid tooma ja noh, ei toonud ainult kukesabasid. Tegelikult läks veidi sedamoodi, et ema peaaegu enam tagasiteel autosse ei mahtunudki. Aga nagu ma ütlesin,... Continue Reading →
Laiskade päevade lõpp
Pean tunnistama, et juuli lõpp mõjus mulle pisut uinutavalt. Kõik õitses ja kasvas omasoodu ja polnudki justkui meeletult rapsida vaja. Ja isegi uute taimede järgi ei isutanud. Oli lihtsalt mõnus laisk olla ja aeda nautida ja rohetaval murul kimalaste sumina taustal külalisi võõrustada. Kuid nii nagu minul laiskusega pikka pidu ei ole – mürinal tuleb... Continue Reading →