Appi, minuga on midagi tõsist lahti. Igaks juhuks kraadisin. Uurisin pupille. Painutasin näppe. Hmm ... väliselt pole justkui midagi viga ... AGA - ma ei ole see aasta ühtki püsilille aeda juurde toonud. See ei ole ju ometigi normaalne! Auto pole maast laeni taimi täis olnud, tühjade pottide kuhi kuuris pole kasvanud ja mina ise... Continue Reading →
Kui nüüd päris aus olla, siis tuleb alustada ülestunnistusest, et ka see nädal võis mind metsavahel upakil näha. Seda tõsi küll pisut teisel põhjusel kui jaaniajal. Hing ei anna mul aegajalt ikka rahu ja kisub metsapoole, seda eriti siis, kui hakkavad levima kõlakad, et samblavahel olevat kukeseeni silmatud ja et mustikad on juba täitsa suhupandavad... Continue Reading →
On tõeline vana kooli aprilli algus, mõnusalt soe ja päikeseline. Justkui vastuseks sellele, et nädala alguses kurtsin emale, et vaat sellist põlvikute ilma, nagu lapsepõlves mu sünnipäeval ikka tihtipeale olema kippus, pole ammu enam olnud. Aga näed siis, mine või osta endale valged pitsilised põlvikud. Ja sünnipäevaks sain sinililli! Just nii nagu vanasti ... ja... Continue Reading →
Eelmine kord jäi jutt võõrastest aedadest pooleli ning nüüd on viimane aeg see viga ära õiendada, sest ka teine külastatud aed oli erakordselt uhke. Pärast seda, kui olime pikalt Asu talu ilu nautinud, suunasime auto nina Nõrga talu poole. Kuigi need kaks talu asuvad väga lähestikku, on nende aiad hoopis eri ilmega - kuid mõlemad... Continue Reading →
Eelmine nädal tegi üks tore inimene mu koledal kombel õnnelikuks (ma lausa naudin teinekord neid eesti keele vastuolulisi väljendeid, mis samas nii hästi klapivad: jube ilus ja õudselt kaunis ja kohutavalt hea ... ). Puhtkogemata olin hommikul üsna unine ega suutnud end kuidagi midagi tarka tegema sundida ja nii klõpsasin korra Facebooki lahti. Ja kohe... Continue Reading →
Aiahooliku Päevaraamat 