Üks väga nukker kogemus, lahendus õunauputusele ja liblikad on lõpuks ometi kohal

Ülemöödunud nädalavahetusel otsustasin lõpuks riskida ja võtta ette kauaihatud külastuse Järvselja Õppe- ja Katsemajandi taimeaeda. Olen tundide kaupa nende kodulehekülge imetlenud, ning õhanud nende põnevatest sortidest kaunite taimede pilte vaadates, et oh, oleks mul aias vaid rohkem ruumi! Kuna nüüd oli paari kindla taime jaoks aias koht vabaks jäänud, siis otsustasin julguse kokku võtta ja hoolimata ohust, et tulen sealt ära auto maast laeni taimi täis, siiski sõidu ette võtta. Eriti kuna sinnakanti niigi asja oli. Kohale aga ma ei jõudnudki. Või vähemalt mitte sellesse imelisse taimeaeda. Ma jõudsin kohta, kus on kunagi tõenäoliselt olnud imeline taimeaed, nüüd aga laiuvad hooldamata ja kurguni umbrohtu kasvanud peenrad ning müügiplatsile sätitud taimed vaaguvad nukralt hinge. Väravast sisse astudes tükkis esimese asjana pähe kahtlus, et ehk see pole ikka õige sissepääs, aga nii kurb kui see ka pole, oli see seda siiski. Pilt, mis Järvseljal avaneb, on tõeliselt nukker. Ainus koht, mis vähegi kriitikat kannatab, on okaspuude müügiplats, kõik muu on täielik katastroof. Püsikute platsil domineerivad vaevu hingitsevad taimed, millel pole tegu ega nägu ning enamikus pottides lokkab paksult umbrohi. Mõnes hinnasildistatud potis ainult umbrohi ongi (hinnaks 5 eurot). Omaaegsed pikad peenrad pole kohe-kohe enam kurguni kasvanud umbrohu alt tuvastatavad, üksikutes kohtades piiluvad veel viimased hinge jäänud kaunid õied, kuid ega neilgi selle lämmatava rohu sees pikka pidu ei ole. Töötajad aga istuvad varjualuse all, käed rüpes, ning veedavad aega lobisedes ja klientidega labaseid nalju visates. Oleks siis mõne taimepotigi endale ette võtnud, et seda lobisemise kõrvale puhtamaks nokkida. Või kindad kätte tõmmanud ja kõrvalt peenrast üle pea kasvanud rohtu välja kiskunud. See kõik on väga-väga kurb. Kes vähegi taimi armastab, siis palun vältige Järvseljat, muidu saate pikaks ajaks tõsiselt hinge kriipiva masenduse. Eesti Maaülikoolile aga küsimus – mis toimub? Kuidas saab ühe (omal ajal imekauni) taimeaia nii lootusetult (ja nii hoolimatult) käest lasta? Ja kui tõesti üldse enam jõud (või pigem vist siiski tahtmine) asjast üle ei käi, siis kas poleks parem väravad sulgeda ning üksikuid elusa välimusega taimi tee ääres aia taga müüa ning veebist isuäratavad (aga mitte vähimalgi määral tegelikkusele vastavad taimepildid maha võtta)?

järvselja
Üks kaunitar, kelle oleks hea meelega umbrohtu lämbumisest päästnud (tõenäoliselt aed-leeklille sort “Natural Feelings”), taustal näha “peenarde” seisukord.
DSCN6483.JPG
Veel üks imearmas nukralt “peenras” lämbuja
järv
Ainus hoolitsetud lapikene taimeaias

Oeh, sain hingelt ära. Rohkem “taimeaia” umbrohupilte ei lisa ja lõpetan teemaga, lootes, et ehk see olukord ikka paraneb seal, enne kui kõik lõplikult kadunud on (kuigi tegelikult on see rong vist juba läinud, pilt oli sedavõrd lootusetu). Väga-väga kurb!

Õnneks aitas järgmine peatuspunkt teel (imekaunis ja kenasti korrastatud Mooste mõisakompleks ning mõisa linakoja kohviku mõnusalt tummine lõhesupp) saadud šokki leevendada ning ülejäänud päev möödus positiivsel lainel. Ja õhtul koju saabudes tundus oma tillukene aed hommikuse kogemuse kõrval tõeliselt idüllilise oaasina! Eriti kuna liblikad on lõpuks ometi kohale jõudnud ning päikeselistel hetkedel on maitsvamad õitsejad neid tuubil täis! Tundub, et enamik neist on värskelt nukust välja roninud, sest nii siidiseid ja säravaid eksemplare näeb harva!

Ohakaliblikas, minu suur lemmik. Neid on see aasta erakordselt palju.

ohakaliblikas 1.jpg
ohakaliblikas 2.jpg
ohakaliblikas 3.jpg

Hiid-iisop ja sügisaster on tõelised koerliblika- ja kimalasemagnetid

koerliblikas
koerliblikas 2.jpg

Admirali passipildid

admiral 1.jpgadmiral 3.jpg

Loodetavasti jätkub seda liblikaaega veel pikalt – nende jaoks isuäratavaid õitsejaid igatahes jagub: õites on budleiad, siilikübarad, mesiohakad, kukeharjad, hiid-iisopid, sügisastrid ning lavendelgi läheb pisitasa teisele ringile. Varsti-varsti lisandub ka lursslill, kes on suur admiralide meelitaja. Mind rõõmustavad eelmainitutele lisaks viimased päevaliiliad, uimastavalt lõhnavad floksid ja kõikvõimalikud suvelilled. Ka roosid on kes teisel, kes juba kolmandal ringil.

kwanzo
Päevaliiliatest viimane õitseja – ruuge päevaliilia “Kwanso Variegata”
blindlion1.png
Aed-leeklilledest ehk floksidest põnevaim – “Blind Lion”. Õied selliseks jäävadki, uhkelt mustjate peade ja jõuliste vartega sort.
DSCN6566.jpg
Sumistaja kastemärgadel roosiõitel, keerutas end tükk aega mõnuga tolmukate vahel ringi

lillekoll.jpg

Ahjaa, üks tore ja väga kasulik avastus ka. See aasta on elule puhutud üks ääretult  tänuväärne ja armas algatus nimega Õunastop, mille kaudu (Tallinna/Harjumaa) aiaomanikud saavad oma liigsed õunad mugavalt nendeni toimetada, kellel endal õunu pole. Omniva kuller tuleb korjab kokkukogutud õunad peale ning viib õunastopi peatustesse laiali, kust soovijad saavad neid tasuta kaasa haarata. Õunastopi peatused asuvad Tallinna parkides, lasteaedades ning avalikes ja rahvarohketes kohtades: nii on näiteks lapsele lasteaeda järele minnes või õhtul peale tööd poest läbi hüpates mugav õunad koju kaasa haarata. Minu juures esimene raks juba käidud, nii et loodetavasti on mu õunad juba kellegi kõhtu rõõmustamas. Paar-kolm tiiru kasutan seda võimalust kindlasti veel, sest nagu ikka, on mul täielik õunauputus ja on tore, kui õunad, mida ma ise ära tarbida ei jõua, kellelgi teisel suu magusaks ja meele rõõmsaks teevad.

Mõneti aga hakkab väljas juba sügise poole kiskuma. Eks ole see õunauputuski selge märk, et suvi teeb veel viimaseid pingutusi. Lisaks õuntele uputab ka ploom – nii lookas pole mu puu varem olnudki, loodan, et oksad vastu peavad.

ploom

Üks suurem peenratöö aga ootab mind veel ees. Nimelt tüdinesin lõplikult vanadest valge-rohelisekirjudest hostadest oma õunapuude aluses peenras. Olen vist viimased paar aastat iga sügis vandunud, et kaevan nad kevadel välja, sest suve teises pooles lähevad nad inetult auguliseks ja niruks. Aga kevade on nad alati nii kenad ja värsked, et pole lõpuks ikka raatsinud. Nii otsustasin seekord kohe härjal sarvist haarata ja platsi puhtaks lüüa ning tuua asemele mõned limukate- ja ilmastikukindlamad sordid. Millised sordid täpsemalt mu peenrasse jõudsid (ja tigudekindlatest hostadest üldiselt), sellest aga juba järgmises loos.

hosta.jpg

kass.jpg
Aiahooliku aia tegelik valitseja – ülemaednik Greta

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.

Up ↑

%d bloggers like this: