Mõned moonid on ilusamad kui teised

Just nimelt moonidest ma alustada tahangi, või õigemini kukemagunatest, kuna neist ei saa ma kuidagi üle ega ümber – aias ringi liikudes aina tõmbab nende poole, sest esmakordselt kaunistavad sel aastal mu peenraid halli-lilla-vanaroosasegused kukemagunad “Amazing Grey”. Olen neid mitu aastat oma aeda ihanud, aga tegudeni pole varem jõudnud. See kevad võtsin end kätte, ostsin seemned ja puistasin kevade hakul peenrasse. Tükk aega tundus, et ei tule sealt midagi, siis hakkas tasapisi tulema, kuid vaatasin, et üsna nirud teised. Kuid tegelikult oli neil lihtsalt aega vaja, mingi hetk said nad hoo sisse ja on nüüd vaat et liigagi lopsakad ja matavad pisut nende vahel peituvat roosat siilikübarat. Aga las olla, sest nad on lihtsalt imelised! Õhkõrnad ja siidipaberjad ja oh kui imelistes värvitoonides. Iga õis on oma nägu ja oma tegu ja uusi mustreid ja alatoone tuleb aina juurde.

Kukemagun “Amazing Grey”

Magunaid külvasin ka peenrakasti köögiviljadele seltsiks ja sealgi on esimene kaunitar õie avanud. Aga sinna valisin särtsaka mustasilmse tulipunase “lepatriinu”.

Magun “Ladybird”

Oh … ja veel üks pikisilmi igatsetud taim leidis (hoolimata minu laiskusest) lõpuks ikkagi minu juurde tee. Olen mitu aastat õhanud teiste ronihortensiaid imetleda ja pidanud plaani ta ka endale aeda tuua, aga pole kunagi mõtetest tegudeni jõudnud. Nüüd aga pakkus armas sõbranna ükspäev täitsa ootamatult, et tal jäi pool taime ümberistutamise käigus üle ja kas ma ehk soovin. Ja no otse loomulikult ma soovisin! Koha leidis ta endale vana tasapisi väsima hakkava õunapuu najal – ehk katab ta ühel päeval selle kuivama kippuva võra ja nii saab õunapuu hortensialt õisi laenates endiselt mesilastele rõõmu ja mulle silmailu pakkuda.

Saagihooaeg jätkub samuti täies hoos. Maasikatelt on teatepulga üle võtnud vaarikad ja kirsid. Kasvuhoone ja potitomat kasvatavad usinalt tomateid. Kurk on loonud hulgaliselt õisi ja ubadel samuti õienupud paistavad. Ka pampel paistab sel aastal saagikas tulevat. Kõike seda rõõmu kümnekordistab teadmine, et väike abiaednik saab iga päev omast aiast üht koma teist (loe: palju-palju) põske pista. Tegelikult on ta isu nii hea, et kasvuhoone jõuab ampsutomatite värvimisel vaevu sammu pidada ja kui muud söödavat parasjagu ette ei satu, siis kõlbab ka sibulavart näksida.

Tomat “Atomic Sunset”
Peenrakastides ja vaarikapeenras läheb aina suupärasemaks
Pampli roosa õievaht meeldib ka karuspõrnikale

Kui ma siin nüüd viimase pildiga juba kord putukamaailma põikasin, olgu siis sel teemal paar sõna ja pilti veel, sest viimased päevad on aed kõikvõimalikke tiivulisi laperdajad ja ringisuristajaid-põristajaid tuubil täis. Lepatriinude uus põlvkond on küpseks saanud ja maailma tudeerima asunud ning õitel lehvib hulgaliselt kõikvõimalikke liblikaid. Suvi, mis suvi!

Ka õiteilu hakkab aina südasuvisemat ilme võtma. Kohe-kohe on täies õievahus astilbed, esimene päevaliilia voltis oma ruuged õied lahti ja mu vaieldamatu lemmik elulõng “Paul Farges” on uskumatult lopsakaks kasvanud. Moonide-magunate kõrval hakkavad suvelillede seas tooni andma lõvilõuad ning sõstrapõõsaste vahed on tuubil täis saialilli. Järgmist suurt etteastet võib oodata päevaliiliate peenematelt sortidelt. Ja kõik see ilu tunneb end pärast pikisilmi oodatud vihmasahmakaid lõpuks ometi mõnusalt ja värskelt. Aed lõhnab, õitseb ja maitseb – küll see kodumaa suvi on ikka mõnus!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.

Up ↑

%d bloggers like this: