Kuivast ja kuumast suvest, suurest saagist ja ootamatust sügisest

Kuidagi pikaks on see blogivaikus taaskord veninud – krõbekuum juuli viis igasugused kirjutamismõtted peast – või noh, mida sa ikka kirjutad, kui jalad pidevalt mereäärde sulistama kipuvad. Ja ega väljas valitsev leitsak ja kuivanud maa palju aias teha lubanudki. Samas tuleb tõdeda, et mu väike aed pidas kuumale ja kuivale päris vapralt vastu – õisi jagus kuhjaga ja saaki samuti. Ainult kuidagi väga kärmelt sai see õiteilu võrreldes teiste aastatega läbi. Eriti päevaliiliate osas, kes muidu ikka pikalt õiterõõmu pakuvad. Samas, “Black Arrowhead” ja “Kwanzo” teevad ka praeguses vihmahallis ilmas ilutsemispingutusi, kahju vaid, et ilma suurema publikuta.

Juulikaunitar “Moonlit Masquerade”
Veel juulikuiseid kaunitare: “Pandora’s Box”, “Summer Vine”, “Ed Murray”, “All American Plum” ja “Bela Lugosi”
“Black Arrowhead” vihmahallis augustilõpus

Õiteilule lisaks oli seekordne suvi erakordselt liblikarohke. Esmakordselt tabasin oma aias nõgeseliblika. Muide, kas teadsite, et nõgeseliblika kaks põlvkonda on välimuselt täiesti erinevad – pildil olev on suvepõlvkonna valmik, kevadpõlvkonna liblikail on tiivad pruuni- ja oranžikirjud.

Nõgeseliblikas

Saagi osas ei saa ka kohe üldse mitte kurta. Kurgid tundsid end uutes peenrakastides imehästi ja uputasid korralikult, tomatid kasvuhoones samuti. Selle aasta tomatisordiaruanne ongi tegemata jäänud, ehk järgmises postituses parandan ka selle vea. Pean möönma, et seekordne põnevamate sortide valik ei osutunud just kõige edukamaks. Kuigi väljanägemiselt olid kõik vahvad, siis maitseomaduste poolest oli eelmise aasta seltskond ikka pika puuga üle.

Oh, ja mul on nüüd lisaks mustale, punasele ja valgele sõstrale ka roosa ja roheline maitse- ja ilumeelt rõõmustamas – kogu kamp on koos! Ja see roosa – see on lihtsalt imetabaselt maitsev!

Punase sõstra roosaviljaline versioon “Aili”

Ka vaarikaid oli ülipalju, nii et osa jõudis talveks purki ja külmagi ja kummalisel kombel maitsesid nad sel aastal ka mesilastele. Ma ei olegi varem sellist asja näinud, et mesilased söövad vaarikad auguliseks, aga see aasta rippusid nad lausa kambakesi marjade otsas. Ei tea, kas neil oli selle kuivaga janu ja kosutasid end vaarikamahlaga või oli asi milleski muus.

Kuid ega hooaeg siiski veel läbi ei ole! Tomateid ja kurke tuleb endiselt (kuigi pisut päikesepaistet kuluks neile nüüd vahepeal marjaks ära küll), õuntega on taaskord uputus ja marjarindel pakuvad suupärast kuumaasikad ja pampel. Hea tahtmise korral leiab suhu pistmiseks ka mõne uuele ringile läinud maasika ja vaarika. Ja ka oad ja porgandid on endiselt valmis söögilauale trügima. Oh, see aia omamine on ikka mõnus!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.

Up ↑

%d bloggers like this: